11. veebruaril tuleb Eesti Maaülikoolis kaitsmisele doktoritöö, mis keskendub mesindusele. 

Sigmar Naudi kaitsmisele tulevast doktoritööst „Factors affecting beekeeping sustainability: pathogen spread, diagnostics and queen breeding" ("Jätkusuutlikku mesindust mõjutavad faktorid: patogeenide levik ja diagnostika, mesilasemade aretus") selgub, et mesinduse jätkusuutlikkus sõltub pestitsiidide ja muude keskkonnaohtude mõistmisest. 

Tolmeldajate vähenemine on ülemaailmne probleem, mida põhjustavad haigused, parasiidid, kehv toit, pestitsiidid, elupaikade kadu ja kliimamuutused. Meemesilane (Apis mellifera Linnaeus) on oluline tolmeldaja, kes aitab säilitada ökosüsteemi tasakaalu ja tagada toidujulgeolekut. Majandatavate mesilasperede arv on viimastel aastakümnetel küll kasvanud, kuid mesinikud seisavad jätkuvalt silmitsi mitmesuguste väljakutsetega, sealhulgas haiguste leviku, pestitsiidide mõju ja mesilaste terviseprobleemidega.

Doktoritöö keskendub mitmete nende ohtude tuvastamisele, uurides peamisi mesilashaigusi, saasteainete mõju ja nende tegurite koostoimeid ja võimalike kaitsemeetodite väljatöötamisele. Töö käigus hinnati nosemoosi põhjustavate patogeensete pisieoseliste Nosema apis ja N. ceranae levikut Eesti ja Läti mesilates.

Tulemustest selgus, et jahedama kliimaga piirkondades hakkab sellel sajandil meemesilastelt avastatud pisieoseline N. ceranae välja tõrjuma N. apis liiki, mis võib kaasa tuua erinevusi haiguse iseloomus, levikus ja tõrjeviisides. Samuti leiti, et mesilasel mõlema patogeeni samaaegne esinemine suurendab nakatumise taset, viidates sünergeerivale koostoimele.

Ameerika haudmemädanikku põhjustava patogeeni Paenibacillus larvae uuring tõi esile selle haiguse varjatud olemuse ja leviku sõltuvuse mesilaste tihedusest ning kliimatingimustest. Haiguse varajaseks avastamiseks osutus tõhusaks qPCR-tehnoloogia kasutamine, mis aitab vähendada haigestumiste raskust ja ulatust. Mesinduse jätkusuutlikkuse tagamiseks on oluline, et mesilasemad oleksid terved ja nende areng ei oleks häiritud.

Uuringud fungitsiidi toimeaine tebukonasooli mõju kohta näitasid, et kuigi aine koguneb mesilasvahasse, on selle edasikandumine tarusüsteemi teistele maatriksitele, sealhulgas toitepiimale ja arenevatele mesilastele, minimaalne. See viitab peredes olevale nn barjäärisüsteemile, kus saasteainetega võimalik kokkupuude piiratakse.

Saasteainete tarusisest liikumist kui ka pikaajalist mõju tuleb jätkuvalt uurida. Lisaks uuriti Nosema liikide mõju mesilasemadele. Selgus, et nakatunud toitepiim põhjustas mesilasemade arenguhäireid vaid minimaalsel määral. Patogeenide mõju mesilaspere erinevatele liikmetele tuleb edaspidistes uuringutes põhjalikumalt analüüsida.

Kokkuvõttes järeldub doktoritööst, et mesinduse jätkusuutlikkus sõltub haiguste varajasest diagnoosimisest ja tõhusast tõrjest, samuti pestitsiidide ja muude keskkonnaohtude mõistmisest.

Sigmar Naudi kaitseb filosoofiadoktori väitekirja 11. veebruaril kell 9.15 F. R. Kreutzwaldi 5 ruumis D239. Doktoritöö juhendajad on professor Marika Mänd ja kaasprofessor Reet Karise ning oponent doktor Jozef van der Steen (Consultant at Alveus AB Consultancy, Holland). Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.